Peptiidide säilitamise meetod

Peptiidreaktiivide ja peptiidravimite puhul tuleb neid hoida kuivatis. Enne õhu kätte jätmist võib külmkuivatatud peptiidid jätta toatemperatuurile. See vähendab niiskuse mõju ja kui külmkuivatamine ei ole võimalik, on parim viis säilitada väikeses tööproovis. Cys-i, Met-i või TrP-d sisaldavate peptiidreaktiivide puhul on deoksügeenimispuhver nende lahustumiseks hädavajalik, kuna need peptiidreagendid oksüdeeruvad õhuga kergesti. Enne pudeli sulgemist vähendab oksüdatsiooniefekti ka aeglaselt voolav lämmastik või argoon läbi peptiidreagendi. Gln-i või Asn-i sisaldavad peptiidreagendid on samuti altid lagunemisele ja kõigil neil peptiididel on piiratud eluiga võrreldes nendega, millel neid probleemseid glükosiide ei ole.
Peptiididel on lai lahustuvus. Peptiidide lahustumatuse peamine probleem on sekundaarsete struktuuride moodustumine. Välja arvatud mitme hüdrofoobse jäägiga peptiidid, ilmneb see rohkemate hüdrofoobsete jääkidega peptiidide puhul. Sool soodustab sekundaarsete struktuuride teket. Soovitame peptiidid esmalt lahustada steriilses destilleeritud vees või deioniseeritud vees. Kui lahustumiskiirust on vaja suurendada, võib kasutada ultrahelitöötlust. Lahustumisega on endiselt probleem, lahustumist hõlbustab väikese koguse lahjendatud äädikhappe (10%) või ammoniaagivee lisamine.
Peptiidreaktiivide pikaajaliseks säilitamiseks on kõige parem need külmutada. Külmkuivatatud pulbrit saab säilitada temperatuuril -20 kraadi või madalamal mitu aastat, ilma et see laguneks või ei laguneks üldse. Peptiidid lahuses ei ole kaugeltki stabiilsed. Peptiidid lagunevad kergesti bakterite poolt ja need tuleks lahustada steriilses puhastatud vees.
Met-, Cys- või Tyr-jääke sisaldavate peptiidilahuste eluiga on oksüdatsiooni tõttu piiratud. See tuleb lahustada anaeroobsetes lahustites. Korduvate külmumis-sulamiskahjustuste vältimiseks on soovitatav üleliigsed peptiidid katse jaoks lahustada ja ülejäänud peptiidid säilitada tahkel kujul.